Kui jätta välja see, et vahepeal tegin drooniga lärmi, siis seesugused maastikud annavad mõnusa rahutunde. Täielik vaikus – nii, et kõrvadest kuuldusid imelikud hääled … teatavasti pole meie tundeelundid sellega harjunud ning ka uute hoonete projekteerimisel lisatakse näiteks ventsüsteemi teinekord pisut lisa müratekitajat, et kontorites kontoriinimesed tööd tehes vaikusest “hulluks” ei läheks.
On laupäeva varahommik ning kell annab märku kui on saabunud õige aeg riided selga panna ning teele asuda. On laupäeva hommik ning rabamaastik on inimtühi, mitte kedagi peale minu … vot see on see mida ma väga naudin ning armastan, et veel on võimalik liikuda üksi inimtühjas loodusmaastikul ning vaadata, istuda, jalutada, mõtteid mõelda.