Minu teekond

miks ARMASTAN LENDAMIST ja pildistamist

SEE LUGU VALMIB JÄRGEMÖÖDA NII KUIDAS MAHTI, ET KUI LUGEMA SATTUSID, SIIS KÜLASTA MÕNE AJA PÄRAST UUESTI

Mõtlesin, et oleks enda jaoks tore kirja panna olulisemad faktid ning tegemised mis on saatnud mind tänasesse päeva ning mis annavad ka teistele aimu miks ma selle valdkonnaga tegelen.

Ajalugu

kuidas kõik alguse sai

Juba lapsepõlves vaatasin ma taevalaotusel lendavaid lennumasinaid suure huviga, kujutasin ette kuidas  oleks seal istuda ja aknast välja vaadata ning näha kõike korraga ning uuest perspektiivist. Mäletan hästi kui lasteaias olles lennukid üle lendasid ning kuidas me kõik lehvitasime ning fantaseerisime kes pereliikmetest just sellel lennukil lendamas … kord käis isa lennukiga Moskvas ning ema rääkis kuidas ta Saaremaalt Tallinnasse lendas … see oli minu jaoks ülemõistuse äge. 

Möödusid aastad ning 1999 .a. mais oli see tähtis ja oluline päev minu jaoks kui astusin esimest korda lennumasina pardale kinnitasin rihmad ning ootasin põnevusega õhku tõusmist ning tunnetasin iga keha rakuga õndsat tunnet. Lend kestis mitmed tunnid ning ega ma välja vaatamast ei väsinud ja nii ka tagasi lennul.
Peas keerlesid uued soovid kohe taas lendama minna ja nii need lennureisid algasid.
Oh seda rõõmu, kui Tallinna Lauluväljakul sai teha elamuslendusid helikopteril, mäletan hästi kui teinekord piloot tegi Tallinna lahe kohal võimsaid õhupöördeid ning kuidas seest õõnsaks tõmbas – ülev ja ärev ühe korraga.

2007 aasta august

esimene aerofotolend helikopteriga Tallinna linna kohal

Kuna sees ikka keeras ja keeras sinna lendamise poole, siis läbi õnneliku juhuse mille korraldamise võttis enda peale abikaasa Anneli sai toimuma esimene aerofotolend.
Täitsa ulmeline oli tõusta lennumasinal millel oli uks pildistamise tarvis eemaldatud taevalaotusele fotokaamera ühes ning rihmadega kinnitatult istme külge vaatama uusi vaateid mida polnud silmad näinud ega meeled kogenud. Kõik möödus nii kiiresti, et võttis aega aru saamiseks kus ma olen ning kuhu minna soovin ning mida jäädvustada. Säriaegade valimisel panin korralikult mööda ning valdav osa pildimaterjalist jäi seetõttu udune ja ega midagi mis kehvasti see uuesti ja nii ma siis päev hiljem juba kogenenumana lennumasinasse taaskord istusin.

2011 aasta

esimene aerofotolend lennukil Rapla kohal

Oh jah oleks ma seda teadnud kui hirmus see kõik oli lennukilt vaadatuna poleks ma vist kunagi seda teekonda ette võtnud.
Saabusin Rapla, otsisin üles lennuvälja ning asusin otsima inimest kes minuga lendama pidi minema. Eemalt hõikas ja saabus minu juurde triibulises särgis vene keelt kõnelev muhe meesterahvas kes vaatles mind ja pisut muigas … peagi istusin “moosiriiuli” pardal ning lend võis alata, nähtavus läbi esiklaasi oli sisuliselt null, sest nii sees kui väljaspool olid kõik võimalikud putukad (elusana ja juba hinge heitnuna), aga see selleks, piloot sättis nuppe ning kollane “moosiriiul” ootas mootori käivitust mida aga ei tulnud (meenusid lapsepõlves ja tänaseni hästi meeles olev multikas nu, pogodi!), peale seda kostsid mõned tuntud võõrkeelsed hüüdsõnad ning kohale saabus abivägi, kes teadis täpselt kuidas vändaga lennukimootor käima panna, mõtlesin vaikselt, et kui eluga pääsen siis on hästi. Peagi hõljusime Rapla kohal ning klõpsasin mõned pildid, aga ega see nii lihtne polnud, kui olin saanud objekti kaadrisse vajus lennuk alla (järsk kukkumine) või tegi ettearvamatuid liikumisi. Kui Rapla kesklinn oli nähtud, siis küsis piloot, et kas teeme mõned tiirud veel (eks nägi, et hirm oli mul naha vahel), tänasin viisakalt ning palusin tagasi lennuväljale suunduda mida ka piloot rõõmuga tegi, põmaki põmaki vastu rohelist lennurada ning oligi esimene lend tehtud, elus ja terve … tänasin ja lubasin uuesti ühendust võtta, aga tegelikult vaatasin kuidas sealt ruttu minema saada, terve tagasi tee mõtlesin, et mis nipiga lennukilt aerofotosid üldse teha on võimalik …. päris kummaline ja õudne oli see kõik.

2013 aasta

esimesed lennud drooniga

fotol oma esimese drooniga 2013, mis võttis peale kokkupõrkeid maaga uusi kujusid st , et miskid osad tuli välja vahetada …. ning lõpuks kaubanduslik välimus droonil puudus.

Kui ma neid ridasid kirja panen ning möödunule mõtlen, siis ikka visa hing, et tänaseni armastusega lendusid teen – need esimesed droonid olid sellised millel puudusid vähimadki asjad mis tänastel droonidel olemas, mainimata ei saa jätta asjaolu, et esimesed tellimustööd tegin droonilt selliselt, et GOPRO kaamera oli küljes ning iga 5sekundi tagant toimus võte – pilte nägin hiljem alles arvuti ekraanilt, loomulikult andis selline pildistamine äärmiselt suure kogemuse, sest pidin tunnetama otse pilti nägemata nii kõrgust kui kaugust objekti suhtes.

Nutumaitse saatis mind lennult lennule, kord lendas droon ära, siis kukkus alla, siis ei läinud tööle jne jne ja ega ma tegelikult ei osanud nende “kangidegagi” midagi tarka peale hakata (arvutimängude oskus oli null mis oleks arvatavasti abiks olnud). Otsustasin siiski, et nii ma seda asja ei jäta ning soetasin arvutiprogrammi kus sai virtuaalselt lendamist õppida ning kui tulid müüki odavad “lastedroonid”, siis harjutasin siseruumis lendamist edasi. Ühel hetkel sai juppidest kokkupandud droonist igavik ning avasin uhkelt juba päris esimese karbidrooni, kuid ka see oli täpselt sarnane sellega mis juba eelnevalt olnud oli, kuigi jah, seisis paigal, pilti nägi puldilt ning oli juba päris hea, aga tehnilisi probleeme jagus kuhjaga sh ka alla kukkumisi (lihtsalt mitte kuskile otsa sõites).

Iga “halb” on tegelikult hea, sest ohutunne tänu sellele kõigele mis juhtunud on kordades suurem kui neil kes avavad karbi, võtavad välja drooni ja asuvad lendama (eeldades, et elektroonika käitub laitmatult), oskused droon alla tuua kui pilt tänaselt juhtpuldilt kaob on olemas (va kui juhtub midagi mida ei saa maapealt suunata, on ka nii juhtunud, kus olen näinud vaatepilti kus droon lihtsalt juhitavuse kaotab ning otse merre sööstab – juhtkange liigutasin ise ja kontakt drooniga puudus). Soovitan kõikidel droonilennutajatel õppida drooni juhtima ja nägema ilma ekraanipildita ning ka seda, et droon peab olema alati nägemisulatuses). Nendest õnnetustest võiks kirjutada eraldi loo ja tõenäoliselt teengi miskil hetkel seda, õnneks on kõik läinud hästi ning keegi vigastada pole saanud va siis mina ise kui oma esimese drooniga lendasin ning droon kallale tuli ning käsivarrelt punast lendama hakkas.

2023 aasta

ei ühtegi väsimuse märki sellest, et lendamine oleks ära tüüdanud

Aastad mööduvad, aga õhin ja tuhin on praegu suurem kui kunagi varem, ideid ja mõtteid mida teha on kuhjaga, jätkuks ainult aega ning kõik muud selle tegemiseks, aga küll jagub 🙂