Külm näpistab nii mõnusalt, et nina ja põsed on punased ning näpud ja varbad surisevad, kas tundsid ära? jah, see on mõnusalt karge talveilm kus näha hingeauru välja puhudes ning valgust silmades, sest lumi sillerdab nii valusalt tagasi. Jalge all krudiseb maapind külmast mille alla on peitu pugenud suvised värvid ning pehmus.

Hommikupäike, madalalt uduõrnalt puudutamas pankranniku ajaloolisi kihistusi mille märkamine paneb rõõmu tunduma võimalusest seda vaadata. Veevool on uuristanud pankranniku alla koopaid mis aja möödudes kihistustele alla annavad ning taas vette vajuvad.

Tükk tüki haaval kutsuvad merelained pankrannikut üheksa saama ning annavad märku, et nemad on selle maailma valitsejad.

Veevoolu ei takista miski ning läbi raskuste liigutakse ikka edasi pakkudes vaatajatele kauneid elamusi.

Udupilved on maadligi pakkudes läbi puude mõnusaid varjusid ning ebamaist vaatepilti. See on paik kus käinud palju kordi, kus on mõnus ja kus saab lihtsalt olla. Kägu kukub igas ilmakaares ning sookurgede häälitsused teevad südame rõõmsaks. Õhtu ja öötundidel lendlevad nahkhiired pea kohal ebakorrapäraselt ning mõnusa rütmiga.

Kõik muutub värviliseks üheainsa hetkega ning annab teada, et nüüd saab kõik läbi, nagu oleks uusaastaöö kus jagatakse igas värvis paukude saatel ilutulestikku.